Avaja mõtted

Copyleft termini võttis kasutusele Stallman ja see ei ole iseenesest litsents, vaid  printsiip. Termin viitab sõnamängule autoriõiguste ( copyright ) suunas. Tegelikult kirjeldab see printsiip uut lähenemist autoriõigusele. Kui traditsiooniline autoriõigus sätestab kõigi õiguste automaatse kuulumise autorile ( all rights reserved ), siis copyleft annab kasutajale õiguse litsentsi objekti vabalt kasutada, paljundada ja muuta, seni kuni ta omalt poolt ei hakka saadud õigusi edasisel levikul kitsendama. Samas ei tähenda see seda, et autoriõigustest seeläbi üldse loobutakse ja need ei ole Copyleft-i puhul enam kaitstud.. Vaadates alguses vägagi kirjut litsentsde loetelu, arvan, et selle printsiibi olemasolu ja väljapakkumine on lubanud tugevdada vabade litsentide hulgas kesksel kohal GPL (General Public Licence) positsiooni ning aitab liikuda parema ühildumiseni ka muude vabade litsentside seas, korrastades samas ka arusaamasid litsentside sisust üldse. Vaba_tarkvara_õiguslik taust

Üldiselt vaatan ma skeptiliselt igasuguste vandenõuteoreetikute ja "lammutajate" teooriatele, kuuldes sõna "piraadipartei", ei teki mul usaldust, kuigi püüan mõista neid ja ka hindan nende tegevust positiivselt. Vaataks selleks Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus  The Case for Copyright Reform tehtud ettepanekute aruteluna. Moral Rights Unchanged – Minu arvates on üldse väga keeruline on täpselt tuvastada, kes on autor või omanik. Autor võib olla keegi, kellelt on tema teos välja petetud, juriidiliselt on kõik õige, aga siiski. Nõrgemal osapoolel on tihti raske tõestada oma õiguseid. Lähtuma peaks, et isegi ABBA võib olla kasutanud teiste loomingut. Free Non-Commercial Sharing –  Keeruline küsimus, oleneb ilmselt kontekstist ka. Näiteks armastusluule jagamine armastatule võib oleneda sellest, kuidas Sa seda teed, youtube-is võib sellega ilmselt probleeme tekkida. Kindlasti võiks see olla seotud esitamise eesmärgiga - kui esitamisega püütakse teen

Seitsmenda postitusega puudutaksin väga olulist osa võrgus, inimestevahelist suhtlemist ja sellega kaasnevaid probleeme. See asjaolu, et "internetis ei tea keegi, et Sa koer oled" laiendab oluliselt võimalusi suhtlemises, mida aga kiputakse oma kasuks ära kasutama. Paraku inimesed ei tea, et ka varjunime alt postitades või anonüümselt on võimalik teda teolt tabada. Räägiksin ühe värske loo selle kohta. Olen mitme elanike grupi administraator ja puutun üsna tihti kokku sellega, et inimesed ei suuda oma emotsioone ohjata. Mõnel juhul nad arvavadki, et neil on õigus "laamendada", aga kui keegi teine temaga sedasama juhtub tegema, siis on kuri karjas. Lähenevate valimiste eel sageneb sellistes FB gruppides "pori loopimine" vastaskandidaatide pihta. Kuna minu hallatavas grupis on seda korduvalt proovitud ja see ei ole võimalik ilma tagajärgedeta, siis valiti selleks grupp, kus inimesed pakuvad erinevaid teenuseid, selles grupis on lahjemad reeglid, ehk kõik

Oma kuuenda postitusena vaatleksin ühiskonna erenguid üldiselt ja selle muutumist infoühiskonnaks. Kasutan selleks Pekka Himaneni raportit Soome parlamendile aastast 2004.  Seda raportid saab vaadelda hea ülevaatena infoühiskonna trendidele, kus on toodud ära ka nendega seotud probleemid ja võimalikud lahendused. Pekka Himonen on Soome filosoof, kes on õppinud nii filosoofiat kui ka informaatikat. Seetõttu suudab ta analüüsida piisavalt põhjalikult informaatika erinevaid nähtuseid, lähtudes filosoofilisest vaatevinklist. Tema raportit lugedes muutub infoühiskonna "suure pildi" nägemime oluliselt arusaadavamaks. Kuigi oma olemuses võivad tema lehendused reaalses elus siiski raskesti realiseeritav olla. Kohalike valimiste eel oleks võib-olla kasulik, kui meie poliitikud ka loeksid seda, enne kui hakata oma valimislubadusi andma. Paljud valimislubadused tunduvad infoühiskonna pikka perspektiivi pidades suhteliselt jaburad. Pekka Himonen vaatleb oma raportis infoühiskonda maa